16 korda ökonoomsem pump 1840

Cornwalli tina- ja vasemaardlate sügavamal kaevandamisel muutus peamiseks takistuseks vesi. Mida sügavamale kaeveõõned ulatusid, seda võimsamat pumpamist oli vaja. Sellest praktilisest vajadusest kasvas välja Cornwalli aurupump, mis kujunes üheks 19. sajandi tähtsamaks mäetehniliseks masinaks.

Pumba ajam paiknes tugevas masinahoones. Aurumasin liigutas suurt kiike (õõtshooba, õõstala), mille teine ots oli ühendatud šahti paigutatud varrastega. Varraste liikumine käitas eri sügavustel asuvaid kolbe ning tõstis vee järk-järgult maapinnale. Selline lahendus võimaldas vett eemaldada sügavustest, kus hobuajamiga pumbad enam toime ei tulnud. 

Esimesed Cornwallis kasutatud aurupumbad põhinesid Thomas Newcomeni atmosfäärimasinal. Suureks probleemiks oli aga kivisöe kulu, sest Cornwalli tuli kütus kaugelt sisse vedada. Seetõttu oli aurumasina ökonoomsus seal eriti oluline. James Watti eraldi kondensaator vähendas soojuskadu ja kütusekulu. 

Richard Trevithicki kõrgrõhuauru kasutamine ning hilisemad täiustused muutsid masina veel tõhusamaks. Nii sündis töötsükkel, milles kõrgrõhuaur pani kolvi liikuma, auru paisumine jätkas tööd ning kondenseerimisel tekkinud vaakum aitas käiku lõpule viia. Masina käigusagedust juhtis eriline veega töötav ajastusseade ehk *cataract*. Selle abil sai määrata, kui kiiresti masin järgmise pumbakäigu alustas. Pump ei pidanud töötama kiiresti: suur kolvikäik, rasked vardad ja sügaval paiknevad kolvid nõudsid aeglast ning juhitud liikumist. Cornwalli aurupumba edu seisnes masina võimsuses ja oluline oli ühe pumbakäiguga tehtava töö ja kulutatud kivisöe suhe. Masinate tulemusi hakati korrapäraselt avaldama, mistõttu sai eri lahendusi omavahel võrrelda. Energiakulu mõõtmine mõjutas otseselt nii masinaehitust kui ka kaevandamise majanduslikkust. 

Aurupumbad võimaldasid kaeveõõsi süvendada ning jõuda varem vee tõttu kättesaamatute maagikehadeni. Ühtlasi tekkis Cornwallis terviklik tehniline süsteem: masinahoone, aurukatel, kiik, šahti ulatuv varrastik ja mitmel kõrgusel paiknevad pumbad. 

  • 1712 – Thomas Newcomen ehitas Dudley lähedal esimese kaubanduslikult eduka atmosfäärimasina, mida kasutati kaevandusse kogunenud vee pumpamiseks.
  • 1769 – James Watt patenteeris eraldi kondensaatoriga aurumasina. Eraldi kondensaator vähendas silindri jahtumist ning seega ka kütusekulu.
  • 1776 – võeti kasutusele Old Bess, üks James Watti ja Matthew Boultoni varaseid aurumasinaid. Seda aastat nimetatakse otseselt filmi peatükis „Old Bess (1776), Trevithick & High-Pressure Steam“.
  • 1801 – Richard Trevithick demonstreeris Cornwallis kõrgrõhuaurul töötavat sõidukit Puffing Devil. Tema kõrgrõhuauru kasutamise põhimõte mõjutas otseselt Cornwalli aurupumba arengut.
  • 1812 – valmistati Croftoni pumbajaama Boultoni ja Watti õõtshoovaga aurupump. Hiljem kohandati see töötama Cornwalli töötsükli järgi.
  • 1820 – valmis Boultoni ja Watti 64-tollise silindriga õõtshoovaga aurupump. Selle silindri läbimõõt oli umbes 1,63 meetrit ja õõtshoob kaalus 15 tonni. 
  • 1840 – 1820. aastal ehitatud 64-tolline aurupump viidi Kew’ veevärki, kus seda kasutati Londoni veevarustuses. Cornwallis asuvasse Levanti tinakaevandusse paigaldati õõtshoovaga aurupump.
  • 1930 – Levanti tinakaevandus suleti. Aurupump päästeti vanarauaks lõikamisest tänu Cornish Engine Preservation Society tegevusele.
  • 1948 – valmis Shell Film Uniti dokumentaalfilm „The Cornish Engine“. Film käsitleb Cornwalli aurupumpade arengut ja tööpõhimõtet.
  • 1984 – alustati Levanti aurupumba taastamist töökorda.
  • 1992 – Levanti aurupumba taastamine lõpetati ning masin oli taas võimeline töötama.


  • Huvitav

    Populaarsed postitused

    🥾  IV  👀