Arigna Mine - Arigna kivisöekaevandus oli
Iirimaa viimane kivisöekaevandus, mis suleti 1991. aastal. Sulgemise põhjus oli sama mis enamusel maailma kaevandustest - konkurents ehk odavam kivisüsi Poolast. Kaevandus töötas ca 400 aastat ja varustas algul kodumajapidamisi ja väiketarbijaid. Hiljem ehitati briketivabrik ja elektrijaam. Söekihid olid õhukesed, ( osa sellest oli antratsiit ehk väga hea kivisüsi ) nii, et söe väljamiseks ja laadimiseks pidi kaevur lebama ees külili ja lühikese kühvliga sütt välja kühveldama. See oli üks raskemaid töid Arigna kaevanduses. Tõsist probleemi tekitas aga söe- ja liivatolm. Enamus kaevureid surid kopsuvähki või teistesse kopsuhaigustesse. Sellele aitas muidugi kaasa ahelsuitsetamine. Kuna Arigna oli eraettevõte, siis ei olnud ohutus ja tervishoid seal piisavalt au sees. Valgustus, toestus ja muud abinõud võeti kasutusele alles viimastel aastakümnetel.
Kaevandamine toimus suhteliselt sarnaselt Eesti kaevandustele. Alguses kobestati nii kivisütt kui liivakivi meisli, vasara ja kirkaga. Hiljem võeti kasutusele suruõhupuurid, lõhkeaine ja suruõhupiikvasarad. Toestati kiviriitadega. Selleks kaevandati kivimurrust kiviplokke ja veeti need kaevandusse. Hiljem kasutati ka puitposte. Kuna enne söe kasutuselevõtmist kasutati lisaks turbale ka puitu suurel hulgal majapidamiste ja tootmise kütteks, siis ei jätkunud seda toestuseks, sel põhjusel toestatigi kiviplokkidega.
Arigna kaevandus avati stolliga ja söekihid lasusid mäe sees, seeõttu veega erilisi probleeme ei olnud. Süsi veeti kaevandusest välja ja raudteelaadimspunkritesse ning elektrijaama ja briketivabrikusse köisteel ehk trossil rippuvates vagonettides. 2003. aastal avati kaevandusmuuseum mis on piirkonna turismismagnet. See on suhteliselt sarnane Kohtla kaevanduse allmaamuuseumile. Näitus ja masinapark ning pealmaaosa on Kohtla muuseumis rikkalikum.
Ümber Arigna kaevanduse on tehtud kaevurite tee ehk Miners Way. See on turismimarsruut mis markeerib teid ja radasid mida mööda kaevurid tööl käisid. Tööpuudus ja vaesus on olnud siin ja Eestis sarnane, nii, et kaevandus oli oluline tööandja ja kaevurid käisid tööl kaugelt. Miners Way kogupikkus on 152 km. Sellel rajal ei ole erilisi kaevurite või mäendusega seotud objekte, pigem loodus- ja igapäevaeluobjekte. Lisaks Miners Wayle on tehtud ka Blueway mis kulgeb Shannoni jõe kaldal ja jõel ehk seal saab sarnaselt
Greenwayle sõita rattaga ja kõndida kuid lisaks ka sõita jõel veesõidukitega.
Muuseumi maja on kujundatud kaldu lasuvaid kivisöekihte imiteerima:
Vagonett kaevandusmuuseumi õuel:
Allmaakopplaadur muuseumi hoovis:
Muuseumis on tööriistu ja pilte:
Kaevanduse sissepääsu juures on Kristuse pilt erinevalt Saksamaa kaevandustest kus palutakse kaitset
Püha Barbaralt:
Jõuluvana putka stollis:
Veostoll:
Briketivabrik:
Vedur:
Sammal kasvab valgusti all:
Soonur:
Puitpostide ja kivilahmakatega toestatud esi (laava):
Tõstekallaku tõstevints:
Esi:
Stoll:
Kivisöevagonett:
Kaevur raiub sütt laavas külili, kuna kihi paksus on vaid 0,5 m:
Stolli puitraamtoestik:
Õhuke söekiht (0,5 m paksune):
Kaevanduse mäetööde plaan ja geoloogiline läbilõige. Tõstekallakutest tõmmati süsi üles peaveostolli. Söekihid on jaotatud kvaliteedi järgi kolme klassi. Parim on antratsiit (Black Diamond), siis veidi väiksema kütteväärtusega antratsiit (Crow Coal) ja kolmas lihtsalt kivisüsi (Coal):
Suruõhupuur (pneumopuur) lõhkeaukude puurimiseks:
Vagonett:
Poisid alustasid tööd 14 aastasena laadijate ja vagonetitõmbajatena (koristustöölistena).
Lamades töötades sätiti laud külje alla, et vähem märjaks saada. See aga alati ei õnnestunud, nii, et kaevuril oli kitsas ees tolmune ja märg olla:
Miners Way:
www.arignaminingexperience.ie
